Euroopa Komisjoni majandusprogoos Eestile

Eesti sisemajanduse koguprodukt kasvab 2013 aastal prognoosi põhistsenaariumi kohaselt[1] 3,1% mis oodatakse olema tasakaalustatud ja lähenema oma pikaajalisele keskmisele trendile 2014 aastaks (4%). [2] Järgnevatel aastatel on oodata majanduskasvu kiirenemist, kasvumootoriks jääb ekspordisektor, kuid siseturu roll majanduskasvu kujunemisel hakkab taas suurenema.

Oodatakse ekspordi kasvu kiirenemist seoses välisnõudluse suurenemisega. Sisenõudluse kasv eelmise aastaga võrreldes aeglustub, kuid püsib endiselt mõõdukas. [3]  Eesti majandus sõltub suurel määral Põhjamaadest, mis paistavad olevat riikide võlakriisi suhtes vastupidavad. Eesti riigi peamiste majanduspartnerite toibumine majanduskriisist aitab kaasa riigi ekspordi kasvule, mis toetab sisenõudlust.[4] Eesti olulisemad ekspordipartnerid on ligi 16%-ga Rootsi, 15,5%-ga Soome, 11 %-ga Venemaa. Norra ca. 3%-ga, Taani 2,5% ja Poola ca 1,8%. Üldiselt on Eesti sidemed probleemsete euroala riikidega nõrgad.[5]

2013. aasta inflatsiooni mõjutab elektrituru avanemine, kuid aasta kokkuvõttes kujuneb inflatsioon 2012 aasta tasemest madalamaks. Selle taga on soojuse ja kütuse hinnatõusu peatumine, millele viitavad alanevad naftafutuurid. [6] Eeldatakse, et üleüldine maailma toormehindade alanemine 2013 ja 2014 aastal hakkab inflatsioon aeglaselt langema.[7]

2013. aastal langeb sisenõudluse kasvutempo 2,9%ni ja selle põhjustab CO2-kvoodimüügituludest finantseeritavate investeeringute järsk vähenemine ning samuti ELi struktuurivahendite perioodi lõppemine. Eratarbimise kasvuks oodatakse 3,5%. Tarbijahinnad (THI) tõusevad 3,5% ning stabiliseeruvad järgnevatel aastatel 2,8% juures.

2013. aastal aeglustub tööhõive kasv 0,5%ni ning edaspidi aeglustub kasv veelgi. Hõive kasvu väheneva tööealise rahvastiku tingimustes võimaldab tööjõus osalemise määra kasv, mis tuleneb tööealiste vanusstruktuuri muutusest.

Ettevõtete majandusolukorra paranemine võimaldab tõsta töötajate palku ning keskmise palgakasv ulatub 2013 aastal 5,5%ni, 2014 aasta lõpuks ulatub palgakasv 6%ni. [8] Reaalne palgakasv on kasvavalt positiivne, kuid tagasihoidlik jäädes 1,4% juurde 2013 ja 2,5% juurde 2014 aastal.

---

[1] Rahandusministeerium (2012) 2012. Aasta suvine majandusporgnoos. Tallinn 31.august 2012

[2]European Commission (2012) European Economic Forecast. Autumn 2012. European Economy 7/2012

[3] Rahandusministeerium (2012) 2012. Aasta suvine majandusporgnoos. Tallinn 31.august 2012

[4]European Commission (2012) European Economic Forecast. Autumn 2012. European Economy 7/2012

[5] Hansson, A. (2013) Majandusprognoos aastaks 2013. Eesti Pank. Äripäeva konverentsil “Äriplaan 2013”

[6] Rahandusministeerium (2012) 2012. Aasta suvine majandusporgnoos. Tallinn 31.august 2012

[7]European Commission (2012) European Economic Forecast. Autumn 2012. European Economy 7/2012

[8] Rahandusministeerium (2012) 2012. Aasta suvine majandusporgnoos. Tallinn 31.august 2012

Tootearenduse protsess

Tootearenduse teoreetilises käsitluses eristatakse uute toodete arendusprotsessi ja olemasolevate toodete ehk valmis toodete arendusprotsessi. Uute toodete arendusprotsess kujutab endast täiesti uue toote arendusprotsessi, mis saab alguse idee tekkimisest või genereerimisest ning lõppeb toote lansseerimisega. Uusi tooteid eristatakse nende innovatsiooni astme alusel. Maailmale seinini tundmatuid tooteid nimetatakse radikaalseks innovatsiooniks ja uuenduslikke muudatusi olemasolevates toodetes nimetatakse juurdekasvuga innovatsiooniks.

Olemasolevate toodete arendusprotsess on ettevõtte tootevalikus eksisteerivate toodete parendamise protsess. Toote täiustamise ideede jaoks kogutakse tagasisidet klientidelt, koostööpartneritelt või viiakse läbi tootegrupi audit tuvastamaks tootegrupi puuduseid. Protsess lõpeb sarnaselt uue toote arendusega selle turule toomise ehk lansseerimisega. Samas on võimalik, et toodete kaasajastamiseks ning uute toodete arendamiseks rakendatakse sama protsessi, mida nimetatakse ka teekaardiks.

Tootearenduse protsessil on erinevad autorid tuvastanud neli kuni seitse etappi. Käesoleval juhul on aluseks võetud seitsme etapiline tootearenduse protsess, mis on kirjeldatud 2006 aastal Tartu Teaduspargi poolt avaldatud käsiraamatus „Tootearendus“.¹ Tootearendusprotsessi etapid on:

1. Idee genereerimine
2. Ideede sõelumine
3. Kontseptsiooni väljatöötamine
4. Majandusanalüüs
5. Beeta ja turutestid
6. Tehniline teostamine
7. Masstootmiseks andmine

Alljärgnevalt tuuakse kirjeldus iga tootearenduse protsessi etapi kohta.

Idee genereerimine. Ideede genereerimine on toodetarendusprotsessi esimene etapp, mille eesmärk on leida võimalikult palju erinevaid tootearenduse ideid. Selleks on vaja protsessi kaasata erinevaid huvigruppe kuhu kuuluvad ettevõtte esmajoones kliendid ja töötajad, kuid ka koostööpartnerid, hankijad, edasimüüjad ning teised ettevõttega seotud isikud. Ideid on võimalik leida ka messide ja konverentside külastustel, väljapanekutelt ning muudest kohtadest. Ideede genereerimisse võidakse kaasata ka väliseid konsultante või disainibürood. Ideede genereerimises kasutatakse mitmeid erinevaid meetodeid, millest tuntumad on ajurünnak, alaliikidega individuaalne ja rühmas toimuv ajurünnak, konkurentsi luure, eeliskombinatsioonide analüüs ja muud meetodid. Ideede genereerimise faasis on oluline kokku koguda kõik võimalikud elujõulised ideed neile hinnanguid andmata. Kokku kogutud ideed tuleks süstematiseerida, et neid oleks seejärel lihtsam hinnata.

Ideede sõelumine. Kui kõikvõimalikud ideed on kokku kogutud, siis suunatakse need esimesse suhteliselt üldisesse sorteerimisse, mille eesmärk on eraldada lootustandvamad ideed vähem potentsiaalsetest. Selles etapis antakse ideedele ka prioriteedid ja hinnangud, mille eesmärk on välja valida üks kõike potentsiaalsem toote idee, millega edasi töötada. Selles etapis tuleb silmas pidada, et ideid ei visataks kõrvale lihtsalt selle pärast, et tegemist on ebatavalise lahendusega. Kuigi teostatavus ja kasumlikkus on ettevõtte esmased eesmärgid, siis võivad muud faktorid, näiteks idee uuenduslikkus, samuti rolli mängida. Ideede sõelumisel on mõistlik kasutada väliste ekspertide abi, kuna valdkonna teadmised mängivad idee väärtuse hindamisel olulist rolli. Kui väljavalitud ideede hulgast parima väljasõelumine osutub keeruliseks, siis võib lahenduseks olla klientide kaasamine ideede hindamisse. Nemad saavad aidata kirjeldades toote soovitud tunnusjooni, omadusi ja hüvesid. Enamus ettevõtteid kasutavad ideede sõelumisel informaalseid protseduure. Vähemus rakendab formaalseid viise, kus hinnatakse erinevate ideede potentsiaali kasumlikkuse, müügiootuste, sissetuleku ja turuosa alusel. Protsessis kasutatakse erinevaid meetodeid, kuid vaatamata sellele millist neist rakendatakse on oluline saada vastused alljärgnevatele küsimsutele:

• “Kas see tasub end ära”
• “Kas toodevõib end turul maksma panna”
• “On see reaalne”

Kui ettevõte on sobiva tootearendusidee välja valinud alustatakse tootekontseptsiooni loomisega.

Kontseptsiooni väljatöötamine. Toote kontseptsiooni selgitatakse kui kliendi vajaduste kirjeldust mida tuleks toote või tootepaketiga rahuldada. Üldiselt arendatakse mitu võimalikku kontseptsiooni ühele tootele. Tootekontseptsioon peaks olema uudne ja pakkuma turule uut väärtust ning teenib ettevõttele kasumit. Tootekontseptsiooni loomiseks tuleb läbida järgnevad sammud:

• määratleda sihtturg ja tarbijad
• määrata kindlaks konkurendid ja koostada konkurentsistrateegia
• teostada toote varane, esialgne tehniline arendamine
• kavandada testimine ja kalkuleerida tootearenduseks vajalikud ressursid
• koostada esialgne äriplaan

Ka tootekontseptsiooni arendamiseks on hulk erinevaid meetodeid nagu kontrollitud ühtekoondumine, riskijuhtimine, jõuvälja analüüs ja muud. Kui toote kontseptsioon on arendatud, siis liigutakse selle testimise juurde. Kontseptsiooni tesimine on protsess, kus kasutatakse kvantitatiivseid meetodeid, et hinnata tarbijate reageeringut tootekontseptsioonile enne kui tegelik toode on välja arendatud. Hindamise vahenditeks on kohapealsed küsitlused, isiklikud vestlused ja spetsiaalseid vahendid või nende kolme kombinatsioonid. Sams on võimalik, et nendest ei piisa, et tarbijate tegelikke eelistusi välja selgitada. Siis ei ole ilmselt kas hindajatel või kontseptsiooni loojatel olnud kogu informatsiooni oma eelistuse esitamiseks. Seega on väga oluline milliseid meetodeid tarbijate hinnangute kogumiseks kasutatakse. Mõned meetodid selleks on kvantitatiivne uuring, kliendikeskne toote kavandamine, otsustepuu analüüs ja muud. Kui sobiv kontseptsioon on valitud, siis teostatakse sellele majandusanalüüs.

Majandusanalüüs. Majandusanalüüsi käigus uuritakse rahalisi ressursse, mis on vajalikud tootmiseks ning millist tulu tootega loodetaks teenida. Põhjalikumalt analüüsitakse:

• rahavooge, mis toote müügist võiks tekkida;
• kulusid, mis tootmisega kaasnevad;
• kui suure turuosa toode võiks saavutada;
• milline on toote eeldatav kasutusiga.

Sellega kontrollitakse projektiga seotud majanduslikku olukorda, vahendeid ja lahendusi. Majandusanalüüsi teostamiseks kasutatakse tasuvusanalüüsi, Gantti diagrammi tootearenduse ajakava määramiseks, kriitilise tee analüüsi, võrkgraafikut (PERT) ja huvigruppide analüüsi. Samuti hinnatakse selles etapis toote eluiga ning elutsüklit. Majandusanalüüsi on teoreetiliselt võimalik teostada paralleelselt beeta ja turutestide teostamisega ning seeläbi arendusperioodi lühendada.

Beeta ja turutestid. Toote testimine võib toimuda igas tootearendusprotsessi etapis, näiteks tooteidee testimisena, toote kontspetsiooni testimisena või toote prototüübi testimisena. Toote testimisel on alati kolm taset:

1. testimisstrateegia koostamine
2. testimisplaani koostmaine
3. testimise läbiviimine.

Testimisstrateegias kirjeldatakse formaalselt toote testimist, kus arvestatakse tootele esitatavaid nõudeid. Testimisplaanis on konkreetsemalt toodud testjuhtumid, testimiskeskkond, testi läbimise kriteeriumid ja muu sarnane seejuures arvestades kõigi toote funktsionaalsustega. Testid viiakse läbi metoodiliselt testidokumentide järgi. Tulemused pannakse kirja ning insenerid analüüsivad testitulemused läbi võrreldes tulemusi sõnastatud kriteeriumidega. Kõikvõimalikud toote toimise vead tuleb paranda enne kui jõutakse tehnilise teostuseni. Kasutatakse erinevaid meetodeid toodete testimiseks, muuhulgas kiirprototüüpimine, tootearenduse testimine ja sihtturu leidmise strateegia loomine. Tootearenduse testimise jookusul tehakse ka toote turutestid. Kui toode on testitud, tulemused üle kontrollitud ja vead parandatud, siis antakse toode edasi tehnilise teostamise etappi.

Tehniline teostamine. Tehnilise teostamise etapis valmistatakse tooteid suuremas koguses, et seda valitud turule või turusegmendile müüma hakata. Selles etapis võivad ilmneda tootmisega seotud probleemid ning luuakse vahendid ja strateegiad nende probleemide ahendamiseks. Etapp saab alguse tootmisega seotud küsimuste lahendamisest. Eesmärk on välja selgitada kuidas võimalikult kergesti ja efektiivselt tootmist korraldada arvestades kehtestatud eelarvet ja ajalisi piiranguid. Tehnilise teostamise etapis tegeletakse masstootmise, materjalide spetsifikatsiooni, kvaliteedi tagamise ja väärtuse analüüsiga. Samuti ka tootedisaini küsimustega nagu disain mingil otstarbel, tootekujundus, kulusäästlik varustussüsteem ja muud. Kui kõik tootmise ja toote välimuse ning omadustega probleemid on lahenduseni jõudnud liigub tootearendusprotsess masstootmise etappi.

Masstootmiseks andmine. Masstootmine kujutab endast toote tootmist planeeritud müügimahtudes ning suunatuna hinnangulisele tarbijate hulgale. Masstootmiseks andmisel on toode arendatud nii kaugele, et see on täielikult valmis müügiks. Selle etapiga kaasneb ettevõttel kõige rohkem kulusid. Näiteks masstootmise korraldamiseks võib vaja olla tootmistšehhi ehitamise vajadus, kui ettevõte ei soovi allhanget kasutada või ka uute seadmete soetamine kui tegemist on tegutseva ettevõttega, kes omab tootmishooneid ja ressursse. Lisaks kaasnevad selles protsessi etapis suured müügitoetusega seotud kulud, kohaletoimetamise viisidega ja logistikaga seotud kulud. Etapis langetatakse väga olulised masstootmisega seotud küsimused. Selles etapis tegeletakse toote promotsiooniga, sealhulgas müügietenduse, kontaktmüügi, reklaami, avalike suhete ja muude teemadega, lisaks hinnakujundusega. Koostatakse turundusplaan, liftikõne (müügisõnumi väljatöötamiseks) ja reklaam. Selles etapis planeeritakse ka toodete jaotuskanalid ehk turustuskanalid, tehakse toote hinnakujundus ja müügietendus.

Reaalses tootearenduse situatsioonis võivad erinevad tegevused etapiti erineda. Alljärgnevalt kirjeldatakse ühte hüpoteetilist tootearenduse protsessi näidet.

1Tartu Teaduspark (2006) Tootearendus. Kirjastanud OÜ Inter-Meedia Group

Turunduse mõistekaart

Tootedisaini teenuste nõudlusest

Eesti tootedisaini täpset turu nõudlust pole võimalik määrata, kuna puudub statistika, mis näitaks disainerite poolt loodud lisandväärtust toodangu mahus. Kuna disainil on tähtis osa uute toodete väljatöötamisel, siis ettevõtlussektori kulutused teadus- ja arendus­tegevusele kajastavad ka kulusid tootedisainile (Disain...2009, 7). Sama on kinnitanud Eestis tootedisaini teenust pakkuvad ettevõtjad, kelle hinnangul on nõudlus disainiteenuste järele Eestis pidevalt kasvanud (Disain...2009, 9). Üheks põhjuseks on asjaolu, et 2008. aastal vähenes välisklientide huvi Eesti, kui allhankemaa vastu, kuna tööjõu hind oli tõusnud. Sellest tulenevalt on tootmisettevõtetel tekkinud vajadus omatoodete arendamiseks (Disain... 2009, 9). Tootedisaini teenuste arenguvõimalusi kirjeldab asjaolu, et potentsiaalne tootedisaini teenuste turg on suur, hõlmates kogu töötleva tööstuse valdkonda, kus 2007. aastal tegutses 5876 ettevõtet (Ibid, 6). Sellest tulenevalt võiks suurel osal ettevõtetest olla disaini­teenuse partner, kelle poole vajadusel pöörduda (Kolk, 2009).

Eesti disainisektori uuringusse kaasatud eksperdid on samas nentinud, et kohalikud tootjad kasutavad disaini vähe (Disain...2009, 9). Sellel on rida erinevaid põhjuseid, mis jaotuvad nendeks, mida tootedisaini ettevõtted saavad mõjutada, ning nendeks mida mitte. Järgnevalt on tootedisaini vähest kasutamist mõjutavad põhjuseid alustades tootedisaini ettevõtete poolt mõjutatavatest ning liikudes mitte mõjutatavate põhjusteni.

Tootedisaini ettevõtete poolt mõjutatavad põhjused teenuse tarbimises on:

– Ettevõtted ei näe disaini osana tootearenduses (Establishing the basis…2003, 60).

– Eesti ettevõtted ei ole mõistnud, mida tootedisain neile anda võiks (Eesti loomemajanduse potentsiaal...2009, 83).

– Eesti ettevõtjatel on tagasihoidlikud teadmised ja kogemused tootedisaini vajaduse hindamises (Mikkin, 2009).

– Eesti tootjaid on skeptilised disainerite töö ja nende poolt loodava lisandväärtuse suhtes (Disain... 2009, 8). Tootedisaini pakutavat lisandväärtust hinnatakse madalalt (Establishing the basis…2003, 60).

– Eesti tootmisettevõtjad ei tunne disaini edukuse strateegilise vahendina (Disain... 2009, 9) ning ei näe vajadust selle kasutamiseks (Disain... 2009, 8).

– Tootmisettevõtted peavad tootedisaini teenust väga kalliks ja ei kasuta disainerite teenuseid osalt selle pärast, et nende arvates ei kompenseeri tulemus originaaltoodete väljatöötamise kulusid (Establishing the basis…2003, 60).

– Turu hoiak disaini kaasamisest tootmisesse kui kulust, mitte kui tulust (Eesti loomemajanduse uuring...2009, 28).

– Tootmisettevõtted kardavad, et disaini investeerimine on suur risk (Ibid).

– Tootmisettevõtetel on raskusi oskustega disainerite leidmisega, kes tunneksid nende tegevusala, turundust ja tehnikaid ning nii kodumaise, kui välisturu vajadusi (Ibid).
Tootedisiani ettevõtete poolt mitte mõjutatavad vähese teenuse tarbimises põhjused on:

– Eestis kasutatakse tootedisaini pigem operatiivlahenduste tasandil toote väliskuju disainimiseks ning disain ei ole haaratud tootearenduse protsessi algetapis. Terviklike disaini­lahenduste kasutamine on vähelevinud (Disain... 2005, 145).

– Ettevõtetel on osaliselt väljakujunenud tooteportfell, mida ei soovita muuta (Post, 2009)

– Eesti ettevõtetel ei ole endal põhjalikult arendatud ja läbitöötatud kaubamärke ning toodetakse suhteliselt anonüümseid tooteid. Enamus ettevõtted hindavad küll kaubamärgi väärtust, kuid ei tegele sellega ise  (Establishing the basis…2003, 60).

–  Eesti ettevõtjad on harjunud täitma allhanke tellimusi, selle asemel, et turule oma ideid müüa (Kolk, 2009).

–   Osaliselt kasutavad tootmisettevõtted välisriikide disainereid selleks, et oma tooteid kohalikele turgudele paremini kohandada (Establishing the basis…2003, 60).

Tootedisaini turu positiivsele trendile toetudes võib väita, et Eestis on neid ettevõtteid, kes tootedisaini kasutavad – seda teenusena sisse ostes või disainereid palgal hoides (Establishing the basis…2003, 60). Kõige suurem nõudlus tootedisaini teenuse järele on mööblitööstuses ja vannitootmises (Disain... 2009, 7-8). Lisaks sellele kasutatakse disainereid meditsiini- ja elektroonikatööstuses (Disain ja tootmine...2008, 8). Teistes tööstusharudes kasutatakse disainerite teenuseid põhiliselt pakendite ja etikettide kujunduses, uute toodete väljatöötamisega tegelevad insenerid ja konstruktorid. Üheks Eestis arenevaks valdkonnaks, kuhu tootedisaini ettevõtteid kaasata on elektrooni­ka­­seadmete tootmine (Post, 2009).

Kasutatud materjalid

Disain. Eesti loomemajanduse uuring ja kaardistus (2005). Eesti Konjuktuuriinstituut uuring http://www.kul.ee/webeditor/files/loomemajandus/05_disain.pdf

Disain. Eesti loomemajanduse uuring ja kaardistus (2009). Eesti Konjuktuuriinstituudi uuring http://www.ki.ee/publikatsioonid/valmis/LM2009-5_DISAIN.pdf

Establishing the basis for the elaboration of the Estonian design policy measures, Final Report (2003). Mollerup Designlab A/S [WWW] http://www.artun.ee/popFile.php?id=58

Eesti loomemajanduse potentsiaal ja arenguks vajalikud riiklikud toetusmeetmed. (2009). ETI uuring 2009 http://www.kul.ee/webeditor/files/loomemajandus/LM_uuring_loppraport.pdf

Post, E. (2009). Veiko Liis — noormees kilepiima voldikkannuga. Eesti Päevleht 9.05.2009

Teenuse turule toomises ja juuturamises kasutatavad meetodid

Teenuse turule toomises ja juuturamises kasutatavad meetodid on järgmised

Teenuse prototüüp (ingl. prototyping). Teenuse prototüüpide loomine on kiire ja lihtne viis ideede katsetamiseks ning testimiseks, et välja selgitada kuidas teenuse ideed ja komponendid reaalses elus toimivad. Prototüübid on varases staadiumi lõpetamata ja paindlikud ning vormitavad teenuse kontseptsioonid, nad pakuvad alust ühtse visiooni loomiseks, iteratsiooniks ja parendamiseks ning täiustamiseks. Teenuse prototüübid inspireerivad vaatajaskonda alates beeta versiooni testijatest kuni otsustajateni välja, et näha ja hinnata teenust läbi kliendi silmade. Teenuse prototüübid demonstreerivad klientide reageeringut teenusele, apelleerivad emotsioonidele ja väldivad tähelepanu pööramist teenuse tunnusjoontele (omadustele), hinnale ja rakendusele (aplikatsioonile). Prototüübid motiveerivad (käivitavad, tõukavad) sageli uusi ideid ja võimalusi. Prototüüpide loomiseks kasutatakse erinevaid meetodeid, sealhulgas jutustamist (ingl. storytelling), keharünnak (ingl. bodystorming), kogemuse prototüüp (ingl. expereince prototyping), stsenaariumi põhine disain (ingl. scenario based design), koomiksi joonistamine (ingl. storyboarding)

Kogemuse prototüüp (ingl. expereince prototyming). Kogemuse prototüübi loomine on samuti üks viise testimaks kuidas teenuse idee ja komponendid reaalse elu kontekstis toimivad. Kuna teenused ei eksisteeri kunagi eraldatult (isoleeritult) nõuab prototüüpide tegemine reaalse situatsiooni uuesti kokku panemist, et raamida keskkond ja ootused selleks, et kindlustada teenuse kogemuse üldine sarnasus olukorraga kui teenus eksisteeriks. Sageli tähendab see seda, et teenus tuleb muuta ajutiselt kasutatavaks. Inimesed kes seda kasutavad peaksid tegema seda loomulikult ja reaalsetes tingimustes (Moritz, Mager 2005, 225) kogemuse prototüüp on disaini kehastamine (representatsioon, kujutamine) mis on tehtud enne lõpliku lahenduse loomist. Kasutada saab arvutisimulatsioone või kaasata potentsiaalseid kliente, et selgitada kas teenus toimiks ning kas ta oleks edukas. Kogemuse prototüüpide tegemise eesmärk on testida teenuse teostatavust, logistikat, kliendi kogemust ja teenuse osutamise majanduslikku mõju võimalikult odaval ja kiirel viisil. Kogemuse prototüüp on igasugune teenuse kujutamine, igasuguste tehnikate ja vahenditega, mis on loodud mõistmiseks, uurimiseks ja väljendamiseks milline võiks situatsioon olla. (Miettinen, Koivisto 2009, 19).

Teenuse plaan (ingl. service blueprint). Teenuse plaan on protsessi diagramm ja mudel kus on kirjas kõik teenusega seotud detailid. Plaan näitab visandlikul diagrammil kuidas erinevad teenuse komponendid on omavahel seotud. Teenus plaan on jagatud kliendi eest toimuvateks ja tagaruumis toimuvateks protsessideks, näidates erinevaid puutepunkte ja erinevaid võimalusi mille vahel kliendid valida saavad. Teenuse plaanis on ülevaade kõikidest võimalikest kliendi teekondadest teenuse tarbimisel. Teenuse plaan on väga oluline element teenuste planeerimises ja disainimises. Koos erinevate teenuse osutamise võimalustega (radadega, jalgtee), saab teenuse plaanis määratleda, kui kaua kogu teenuse protsess aega võtab, mida teenuste osutamiseks on vaja ja millised on teenuse tulemused. Teenuse plaanid on teenuse osutamise alustamise ehk teenuse turule viimise plaanide aluseks. Kõik teenuse komponendid ja protsessid tuleb reastada ja teenuse plaani järgi organiseerida. Teenuse plaan võib olla kahedimensiooniline kaart või interaktiivse süsteemi vormis. Teenuse kaart sarnaneb suuresti informatsiooni arhitektuurile, mis luuakse keeruliste digitaalsete süsteemide jaoks. Teenuse disain laiendab keeruliste interaktiivsete süsteemide kaardistamise vajadust. Selleks, et teenust pakkuda peavad erinevad süsteemid koos töötama ning töötajate ja klientide käitumine ja tegevused peavad toimima ühendatult. Teenuse kaardid on esmase arutelu aluseks ning planeerimise vahendiks, kuid samas teenuse realiseerimise seisukohast on nad hädavajalikud. Teenuste korras hoidmiseks (hooldamiseks) ja täiustamiseks (parendamiseks) on teenuse kaar teenuse disaini meeskonnale esmane töövahend mis aitab vajalikke muudatusi teha (Moritz, Mager 2005, 234). Lisaks sellele saab teenuse kaart olla abiks meeskondade loomisel ning varakult probleemsete kohtade märkamiseks. Teenuse kaardid on elavad, paindlikud dokumendid mis tavalisel luuakse nii paljude huvigruppide koostöös kui võimalik. teenuse kaarte kasutatakse teenuse disaini protsessi vältel ning nende loomisega alustatakse juba väga varases teenuse disaini etapis eesmärgiga erinevaid teenuse komponente spetsifitseerida (Service Blueprint, 2009).

Teenuse spetsifikatsiooni dokument (ingl. service specification document). Teenuse spetsifikatsiooni dokument võtab detailselt teenuse erinevad komponendid ja osad kokku üheks kõikehõlmavaks aruandeks. Tavaliselt on teenuse spetsifikatsioon olenevalt teenuse tüübist jaotatud mitmeks suuremaks osaks. Sinna võivad kuuluda sellised laiad valdkonnad nagu kaubamärgi loomine, teenuse ülesanne, inimesed, keskkonnad ja vahendid, visuaalne identiteet ja kommunikatsioon, toetavad protsessid ja tehnoloogiad jne. Teenuse spetsifikatsioon saab kasutada erinevate teenuse versioonide juhtimiseks teenuse turule viimisel. Samuti on tegemist hea viisiga erineva tõlgenduse ja kasutuse meeskondade vahelise suhtlemise soodustamiseks ühises keeles rääkima. Tulemuseks on üks kindel dokument, mis on koostatud erinevatel detailsuse astmetel teenuse elementidest, kirjeldades terviklikku teenust (Service specification document, 2009).

Tasakaalu liin (ingl. line of balance). Tasakaalu liin on juhtimiskontrolli protsess mida kasutatakse aja, kulu ja soorituse kohta faktide kogumiseks, mõõtmiseks ja presenteerimiseks, mida kasutatakse konkreetse plaani täideviimise mõõtmiseks. Tasakaalu liin näitab protsessi, hetkeseisu, tausta, ajastust ja projekti tegevuste faasi pakkudes seega juhtkonnale abistavaid mõõtmisvahendeid. Bill Hollins soovitab nimetatud meetodit kasutada teenuse disainis erinevate protsesside ajastamiseks, et kasutada ressursse kõige efektiivsemalt (Moritz, Mager 2005, 236).

Juhtdokument (ingl. guidelines). Juhtdokument on paber, mis määratleb teenus detailid, tunnusjooned ja käitumise. Juhtdokument aitab teenust realiseerida. Tegemist on olulise kommunikatsioonivahendiga lõplike teenuse osutajate ja teenust loova meeskonna vahel, mis on vajalik järjepidevuse ja jätkuvuse tagamiseks. Samuti on juhtdokument oluline detailide üle otsustamiseks ja spetsifitseerimiseks. Olenevalt teenusest võib juhtdokument olla süsteemide, seadistamise (paigaldamise) või personali kohta. Juhtdokument peab arvesse võtma teenuse tarbija ja olema suunatud sellele situatsioonile kus teenust pakutakse. Tavaliselt koostatakse juhtdokument lihtsas formaadis mida on kerge mõista ja kasutada. Dokumendi eeliseks on võimalus seda pidevald värskendada (Moritz, Mager 2005, 235).

Teenuse konstrueerimises kasutatavad meetodid

Teenuse konstrueerimiseks kasutatakse selliseid meetodeid nagu:

Jutustamine (ingl. storytelling). Jutustamine on üks efektiivne disaini meetod mida saab kasutada nii teenusega seotud koostöö (kaasosaluse) lihtsustamiseks, kui ka kliendi seisukohast teenuse väärtuse uurimiseks ja edasiandmiseks. Teenuse, toote või võimaluse selgitamiseks on loo rääkimisest alati kasu, lisaks muudavad jutud disaini protsessi intensiivsemaks ja rikkalikumaks. Lood tabavad detailselt reaalse elu konteksti milles uut tehnoloogiat kasutatakse, nad aitavad kindlaks määrata millised funktsioonid oleksid kasulikud, kuidas neid tuleks presenteerida ning milliste meetodite, inimeste ja informatsiooni lõiming on oluline. Jutustamine võib olla efektiivne viis probleemide väljendamiseks ning osapoolte uue vastastikmõju väärtuse selgitamiseks. Jutte kasutatakse sageli multidistsiplinaarsetes meeskondades kes on pigem "ühise keelega", sel viisil on võimalik sillutada inimeste taustast ja staatusest tulenevad erinevused ning keskendada oma tähelepanu inimestele kes süsteemi kasutavad. (Miettinen, Koivisto 2009, 24)

Koomiksi joonistamine (ingl. storyboarding). Koomiksi joonistamine on jutustav tehnika, mis on üle võetud filmitööstusest ja kohandatud disainerite vajadustele vastavalt. Meetodi eesmärk on edasi anda teenuse disaini erinevaid tunnuseid. Koomiksit on võimalik kasutada ideede testimiseks ja hindamiseks nagu ka ideede väljendamiseks teistele projekti osalistele. Tavaliselt on koomiksid esitatud kaadrite sarjana, mis annavad edasi sündmuste jada nagu näiteks kliendi teekonda. Koomiksite kasutamisel oma lihvitud ideede presenteerimiseks, saab visuaalse ja rikkaliku kirjelduse teenuse disainis, mis tõstab esile tähtsaimad puutepunktid ja momendid. Muidugi sõltub üldmulje ja kirjelduse kvaliteet koomiksi joonistaja stiilist ja oskustest (Storyboarding, 2009). Koomiksite joonistamise meetodil on mitmeid kasutusalasid nii teenuse disaini protsessi hõlbustamisel, kui teenuse kasutamise situatsiooni sündmustiku visuaalseks illustreerimiseks. See aitab disaineritele ennast kliendi olukorda seada ning samastada end inimestega kellele teenust luuakse. Koomiksite joonistamine ergutab sageli leiutamist ja leidlikkust, kuna probleemid millega lõpptarbijad kohtuvad tuntakse ära ja tekib võimalus neile lahenduste väljatöötamiseks. Koomikseid kasutatakse individuaalsete kuvandite tegevuste seoste demonstreerimiseks teenuse süsteemis (Miettinen, Koivisto 2009, 23) .

Makett (ingl. mock-ups). Makette on üldiselt fotomontaaž, mis illustreerib ideed. Kasutatakse pilte olemasolevatest situatsioonidest ja kujundusest, et neile elemente paigaldada ja neid sedasi kombineerida, et see selgitakse (seletaks) ära idee või teenuse kontseptsiooni. Maketid võivad samahästi olla ka prototüübid või mannekeenid mis illustreerivad mudeli loomise põhimõtteid ja ideid. Kindlasti tuleb arvestada milleks makette vaja on. Vahest võib ka väga esialgse ning viimistlemata teostuse eelis olla see, et kõik mõistavad, et idee on kõigest üks võimalus. Ideaalsed maketid on väga tugevad vahendid ideede selgitamiseks ning müümiseks. Oluline on maketi tutvustamisel kindlasti selgeks teha kas tegemist on üldise kontseptsiooniga või detailsete elementidega. Teenuse arendamises on makettide kasutamine hea võimalus teenuste materiaalsemaks ning visuaalsemaks muutmisel. Maketid võivad olla ka nii üksikasjalikud, et neid saab kasutada teenuse prototüüpidena, neid kui osa teenuse kogemusest testida. Maketid saavad olla nii osa stsenaariumist kui kasutatud teenuse kujutlemiseks.

Meeleolutahvel (ingl. moodboard). Meeleolutahvel on erinevatest piltides ja materjalidest koosnev kollaaž mida kasutatakse kindla meeleolu või atmosfääri näitamiseks. See on kombinatsioon erinevatest piltidest mis tekitab üldise mulje. Tahvel sümboliseerib (kirjeldab) üldist teenuse kogemuse meeleolu või keskkonda kus teenuse osutamine aset leiab. Meetod aitab selgitada alateadlikke, meelelisi ja mittemateriaalseid teenuse väärtusteid mida on sõnadega raske seletada. Mõned kasutatavad pildid on kontseptuaalsed, mõned näitavad detaile ja mõned on piltlikud. Uue teenuse meeleolu näitamiseks saab meeleolutahvlile lõimida teenuse erinevad elemendid ja komponendid või puutepunktid. Kuna teenuse disain arendab ja disainib kogemusi, mis sisaldavad erinevaid elemente ja töötab erinevate inimestega, siis aitab see meetod rajada ühtset arusaama meeleolust ja atmosfäärist, mida teenus kasutab ja esindab (Moritz, Mager 2005, 227).

Teenuse stsenaarium (ingl. scenario). Teenuse stsenaarium mõtestab lahti kliendi teekonna jutustuse vormis. Stsenaariumit saab luua animeerides või filmides. See illustreerib ideed või kontseptsiooni kliendi elu kontekstis näidates kliente mõjutavaid põhimõtteid ja tunnuseid igapäevases situatsioonis. Uut teenuse kontseptsiooni saab selgitada erinevate tegelaskujude profiilide või kliendi portreede kaudu, et näidata kuidas teenuse kogemuse kliendigruppide lõikes erineb. Stsenaariumi koostamiseks tuleb peale tegeliku teenusekontseptsiooni loomist vastu võtta veel mitmeid otsuseid. Seega seab stsenaariumi loomine küsimuse alla kuidas ideed konkreetses kontekstis toimivad ning on viisiks detailsema teenuse disaini loomisele. Selleks hetkeks peab ettevõttel olema selge millist ideed või kontseptsiooni tuleb selgitada. Üldisel on keeruline üheaegselt mitmete asjade seletamine seega tasub luua mitmeid stsenaariume mis aitavad näidata erinevaid aspekte ja variatsioone. Loo element on stsenaariumis tähtis, et kõik osapooled oskasid sellega paremini seostuda ning, et lugu toetaks ühelt poolt kujutlusvõimet kuid samas ei juhiks tähelepanu tegelikult ideelt kõrvale. Stsenaarium on väga kaalukas meetod aja jooksul tekkiva interaktiivse kogemuse lahtimõtestamiseks (Moritz, Mager 2005, 230).

Klienditeekonna kaardistamine (ingl. customer joruney mapping). Kliendi­teekonna kaardistamine on meetod tavapärase kliendikogemuse visuaal­seks kaardistamiseks. Klienditeekonna kaardistamine on üks lihtsamaid ja kasutatavamaid lähenemisi teenuse mõistmiseks, teenuste tolerantsi hindamiseks ning arenduse ja innovatsiooni võimaluste identifitseerimiseks ja disainimiseks. Ajajooksul saadud kogemuse klienditeekonna kaardistamisel, esitamisel ja analüüsimisel, on mitmeid funktsioone. Neid saab kasutada nii teenuse disaini kui teenuse uuendamise erinevates staadiumites. Klienditeekonna kaart märgib skeemile teenuse puutepunktide, teenuse mõju ja kasutajate tegevused kui nad teenust kogevad. Meetod aitab välja selgitada klienditeekonna kavatsetud ja kavatsemata aspektid. Kaart muudetakse humaansemaks lisades isiklikke arusaamu, naljandeid ja fotosid. Presenteerides materjali kasutaja perspektiivist on nende teekonna edu ja ebaedu väga kliendikeskselt visualiseeritud (Customer Journey mapping, 2009). Teenuse kasutamine tähendab kogemuse omandamist, protsessi mis aja jooksul laieneb. Kliendi teekond illustreerib, kuidas klient tajub ja kogeb teenuse kasutajaliidest ajateljel. Siia hulka kuulub ka faas enne ja pärast teenuse tarbimist. Klienditeekonda kaardistades tuleb kõigepealt otsustada kus on selle algus ja lõpp punktid. Klienditeekond koondab erinevatel meetoditel teenuse uurimise, süstematiseerimise ja visualiseerimise (Miettinen, Koivisto, 2009, 15).

SWOT analüüs (ingl. SWOT analysis). SWOT analüüs on efektiivne viis identifitseerimaks organisatsiooni või teenuse tugevused ja nõrkused ning välja selgitamaks võimalusi ja ohte millega silmitsi seistakse. SWOT raamistikule toetudes läbi viidud analüüs aitab keskenduda tugevustes toodud tegevustele ning suurimate võimaluste ärakasutamisele (Moritz, Mager 2005, 223).

Tasakaalus tulemuskaart (ingl. balancde scorecard). Tasakaalus tulemuskaart on majanduslik meetod ettevõtte tulemuslikkuse hindamiseks. Traditsiooniliselt on ettevõtted oma soorutust peaaegu täielikult majanduslik indikaatorite põhjal hinnanud, nagu näiteks müüginumbrid, kasumid, investeeringu tasuvus. Tasakaalus tulemuskaart jäädvustab lisaks rahanduslikule perspektiivile ka kolm täiendavat perspektiivi, need on kliendid, tegevuslik ja õppimine. Seda saab kasutada nii ettevõtetes, mittetulundu­sühingutes kui ka riigiasutustes. Meetod kogub ühte ainsasse juhtimis­raportisse kokku mitmed ettevõtte konkurentsivõime reglemendid ja motiveerib juhtkonda arvestama kõikide oluliste meetmetega koos. Rahanduslike meetmete hulka kuuluvad näiteks hinnalisa, koguste kasv, kliendi soovituste väärtus, ristmüügi väärtus ja pikaajalise kliendisuhte väärtus. Kliendi perspektiivi hulka kuulub teenuse ootus ja teenuse pertseptsioon (tajumine, tunnetamine) ja käitumuslikud kavatsused. Tegevusliku perspektiivi hulka kuuluvad esimesel korral õigesti tegemine ja õigeaegselt tegemine, operatiivsus, toimingu aeg, läbilaskevõime aeg, jäätmete vähendamine ja protsessi kvaliteet. Innovatsiooni ja õppimise perspektiivi hulka kuuluvad näiteks innovatsiooni tasuvus, töötajate oskused ja turuletoomise aeg (Mager 2009b, 3).

Teenuse puutepunktid (ingl. touchpoints). Teenuse puutepunktid on teenust mõjutavad materiaalsed punktid kus klient teenusega kokku puutub ja mis loovad täieliku teenuse tarbimise kogemuse. Siia alla kuuluvad näiteks ruumid, esemed, töövahendid, inimesed või erinevate osade nende vastastikune mõju ja koostoime. Teenuse puutepunktid võivad olla mitmetes erinevates vormides alates reklaamist kuni kliendikaardini, sinna alla kuuluvad teenuse kasutajaliides nii internetikeskkonnas, mobiiltelefonides või ka arvutite, arve kujundus, jaemüügipoodide välimus ja ülesehitus, klienditeenindus jne. Teenuseid disainides tuleb arvestada eranditult kõikide puutepunktidega ning formuleeritud, et luua selget, järjekindlat ja ühelaadset (unifitseeritud) kliendi kogemust.

Teenusekontseptsiooni hindamises kasutatavad meetodid

Teenusekontseptsioonide hindamiseks kasutatakse alljärgnevaid meetodeid

Kaartide sorteerimine (ingl. card sorting). Kaartide sorteerimine on viis ideede sorteerimiseks ja parimate valimiseks. Erinevad ideed kirjutatakse väikestele kaartidele ning kaardid sorteeritakse erinevatesse gruppidesse ja järjekorda. Erinevad huvigrupid näiteks ettevõtte esindajad ja kliendid saavad kaarte sorteerida nii, et alustatakse parimast ideest ja lõpetatakse halvematega. Kaartide seadmise järjekorda tuleks seletada, eesmärgiga õppida mille alusel inimesed oma hinnangu annavad ja kindlustamaks, et ideid ei ole valesti mõistetud. Kui võrrelda kuidas ideekaarte on sorteeritud saab meeskond häid näpunäiteid selle kohta millised ideed sobivad kriteeriumiga kõige paremini või on erinevatele klientidele olulised. Eeliseks on see, et sorteerimist ei mõjuta mitte kellegi teise arvamus ja ideid tulen seletada nii, et neid on võimalik lihtsalt mõista. Teenuse disaini projekti jaoks on tegemist väga abistava vahendiga sobivate kriteeriumide mõistmiseks, ideede ühilduvust ja ideede ning kontseptsioonide kvaliteedi järjekorda.

Ühendatud analüüs (ingl. conjoint analysis) Ühendatud analüüs on kvantitatiivne uuring, mis pakub lihtsa küsimustikuga kaaluka vaate klientide eelistusse. Osalistel, kes on tavaliselt potentsiaalsed kliendid või olemasoleva teenuse kasutajad, palutakse valida paari teenuse paketi vahel. Seda protsessi korratakse mitu korda erinevate variantidega. Osalejate valikud sisestatakse arvutisse ning analüüsitakse inimeste eelistusi teenuse selgitamaks välja millised on teenuse aluseks olevad omadused, näiteks kellaaeg, hind, kiirus jne. Tulemused on selgemad siis kui osalised on erinevaid omadusi saanud hinnata erinevalt ilma, et nad mõtleksid neile teenuse täielikus kontekstis. Meetod pakub võimaluse ideaalse teenuse kombinatsioon loomiseks, isegi kui osalised ei hinnanud otseselt seda teenust. Ühendatud analüüs hindab inimeste eelistusi erinevate omaduse osas. Rääkides kellaajast kui omadusest, siis võivad inimesed näiteks eelistada hommikust aega pärastlõunasele. Samas paljastab analüüs teenuse omaduste enda olulisuse, näiteks teenuse kasutamise kellaaeg võib kliendi ostuotsuse jaoks olla vähem oluline kui kiirus. Selle meetodiga on võimalik koguda andmeid mis näitavad kus on suurimad tundlikkuse muutused ühe omaduse piires. Näiteks inimesed võivad rohkem vastu väita madalamalt hinnalt keskmisele hinnale hüpates kui keskmiselt hinnalt kõrgele. Teenuse ühendatud analüüsiks peab ettevõttel olema selge milliseid on tema teenuse omadused mida testitakse ehk millised on teenuse aspektid ja komponendid. Kasutades meetodit teenuse rajamise etapis või kontrolli etapis on ettevõttel võimalik hinnata teenuse oodatavat populaarsust ette selle osutamise algust valgustades tunnuseid mida tuleb hoida ja mida välja praakida. Ühendatud analüüs annab ettevõttele ka pidepunktid millistele teenuse aspekte turunduse seisukohast tuleks rõhutada ning millise hinnaga tuleks teenus turule viia (Conjoint analysis, 2009).

Hinnangu ülevaade (ingl. evaluation review). Hinnangu ülevaate meetodit kasutatakse juba toimivate teenuste testimiseks ja hindamiseks. Seda teostavad kas teenuse eksperdid või kliendid, keda julgustatakse tegema tähelepanekuid teenuse kasutamise kogemuse kohta. Hindajad analüüsivad teenuse osi kogu teenuse protsessi vältel peale selle tarbimist. Eesmärk on välja selgitada millised teenuse osad juba väga hästi töötavad ning mis ei tööta ja kus oleks veel arenguruumi. Seda meetodit kasutatakse konkureerivate toodete puhul ja olemasolevate teenuste hindamiseks. Hinnangu ülevaate tulemus on hinnangute ülevaade, mis toob välja teenuse tugevused ja nõrkused nagu ka kogemuse kirjelduse (Moritz, Mager 2005, 218).

Eksperthinnang (ingl. expert evaluation). Ekspertide hinnang on kiire ja kuluefektiivne viis, et ennetada teenuse rakendamist ja kasutatavuse probleeme. Eesmärk on saada värske pilk enne teenuse testimist reaalsete klientidega. Projektist tulenevalt kasutatakse teenuse komponentide, kasutatavuse ning teostatavuse hindamiseks erinevate valdkondade eksperte. Nende kogemusele toetudes on võimalik kiiresti välja selgitada teenuse kõikvõimalikud potentsiaalid, probleemid ja puudujäägid (Moritz, Mager 2005, 219).

Teostatavuse kontroll (ingl. feasibility check). Teenuse ideede ning kontsept­sioonide kõrvalmõjude hindamiseks ja võimaluste identifitseerimiseks palutakse ettevõtte sisestel ja välistel ekspertidel anda nõud selle teostatavuse kohta. Tegemist võib olla põhimõtte, komponendi või detailiga, mis tuleb uuesti läbi vaadata, et teenust toimivaks muuta. Teenuse ideedel ja kontspetsioonidel võivad olla rahalised, ressursipõhised, seadusandlikud või teised kõrvalmõjud, millega tuleb arvestada. Selleks, et ideed muutuksid ekspertidele arusaadavaks muudetakse need meeleliselt tajutavaks. Vahest on teenusekontseptsioonide ja ideede kõrvalmõjutuste täielikuks seletamiseks vaja luua teenuse stsenaariumeid. Teenuse teostatavuse kontrollimist saab kasutada nii edasise sisendina teenuse konstrueerimises ja arendamises kui ka väikeste muudatuste tegemiseks teenuse rakendamisel. Kuna teenuse disain mõjutab ja seostub keeruliste süsteemidega, on väga oluline luua viise kontrollimaks ideede ja lahenduste teostatavust ning sellele toetudes õppida teenuseid õigesti konstrueerima (Moritz, Mager 2005, 219)

Otsinguline hindamine (ingl. heuristic evaluation). Heuristiline ehk avastuslik hindamine on üks teenuse teostatavuse kontrolli vorm, kus teostatavuse eksperdid hindavad, kas teenuse kasutajaliidese iga element järgib kasutatavuse otsingulisi omadusi. Ekspertide hinnangud on sarnased, kuid ei toetu konkreetsetele avastustele. Tavaliselt on hindajateks kaks või kolm analüütikut, kes hindavad süsteemi vastavust kehtestatud juhtdokumentidele või põhimõtetele. Vaatluse tulemused märgitakse üles ning järjestatakse nende tugevuse alusel. Analüütikuteks on tavalised inimfaktorite eksperdid, kuid kasutatakse ka teisi, vähem kogenud eksperte, kes viitavad asjakohastele probleemidele. Heuristilist või ekspert hinnangut saab läbi viia erinevates arendustsükli etappides. Selle meetodiga on võimalik leida häid ideid olemasolevat teenuste arendamiseks (Moritz, Mager 2005, 220).